Tarmo Linnas: Tõde tuleb selgelt välja öelda

Keskerakonna juhatuse liige Si­ret Kotka reageeris kiirelt selle­le pöördumisele vastusega, mis avaldati Postimehe võrguväljaandes pealkirja all "Luteri kirik tee­nib Laari ja Ansipit". Kotka märgib muu hulgas, et luteri kirikutegelased pigistavad silma kinni meie ühiskonna valupunktide ees.

Kuigi ma ei ole eespool mainitud pöördumisele alla kirjutanud, ega olnud ka selle koostami­sest teadlik, omistas meedia ka mi­nule kui "luteri kirikutegela­se­le" antud pöördumisega seoses kaasosaluse ja süü, mida ma ei saa mitte kuidagi omaks võtta.

Objektiivsuse mõttes tuleb mainida, et pöör­dumise all seisab ainult kolme EELK ehk nn luteri kiriku vaimu­liku allkiri. Enamik allakirjutanu­test kuulub teis­tesse konfessioonidesse ja seega on "luteri kirikumehi" nende seas tühiselt väikene osa.

Aga kui minult ka oleks küsitud sellele pöördumisele allkirja, ei oleks ma seda andnud.

Valed järeldused

Mis nüüd puudutab pöördumist ennast, siis olen küll nõus pöördumise üldiste eetiliste püüdlustega ja selles ära toodud teatud punktidega, nagu näiteks: "Leiame, et erakonnad võik­sid rahvale teada anda sellest, mida on tehtud ja mida veel tehakse Eesti heaks. Nii väikese riigi vabadus on Jumala ime­line kingitus" või siis üleskutsega: "Kutsume üles kõikide erakondade juhte olema rahvale eeskujuks vastastikuses austamises!".

Ent ma ei ole nõus sellega, et pöördumise teravik on pööratud konkreetselt keskerakonna ja halvasti varjatult ka selle juhi vastu isiklikult. Sellest kõigest kumab tugevalt läbi teatud kindel poliitiline taust, millest tuleks hoiduda juhul, kui sellisele ühisavaldusele kirjutatakse alla mitte üldiselt riigi kodanikena, vaid rõhutatult vaimulikena ja koguduste juhtidena.

Vastasel juhul teevad üksikisikud, ühiskond ja meedia sellest valed järeldused, nagu ka antud juhtumi puhul seda teh­ti.

Lisaks ei saa mina küll aru, et keskerakonna reklaamikampaania kuidagi "halvustaks, laimaks või mustaks" praeguseid koalitsioonipar­teide esindajatest võimulolijaid. Ansipi plakatil seisev tekst ütleb, et Ansipil on töö, aga sul ei ole, ja talle see sobib.

Kuid see on ju tõsi, et peaministril on ülihästi tasustatav töö, mis talle sobib ja mida ta teeb suure armastuse ja pühendumusega. Ja tõsi on ka see, et rohkem kui sajal tuhandel inimesel Eestis ei ole praegu tööd.

Plakatite kujundusele võiks küll ette heita seda, et neil kuju­ta­tud töötute protsessiooni on mah­tunud ainult murdosa te­ge­likest töötutest. Samuti on teada, et koalitsiooni antud lubadu­sed ei ole tänaseks täitunud.

Siinkohal lubage mul tsiteeri­da ühte meie rahvuslaste tuntud esindajat, kellele avalikkuse ees ja meedias eriti hea meelega sõna ei anta, kes on iseloomustanud Eesti praegust olukorda järg­miselt: "1944. aastal põgenes kom­munistliku terrori eest välismaale 70 000-80 000 eestlast. Nüüd, ajal, kui me kohe-kohe olek­sime pidanud saama viie rik­kama Euroopa riigi hulka, on Ees­tist vabatahtlikult töö puudusel või paremaid elutingimusi otsides lahkunud 100 000-200 000 eestlast. Kas see masendav fakt ei diskrediteeri tervet meie riikluse kontseptsiooni? Mis mõttega meil omal ajal seda riiklust taastati, kui maa eestlastest tühjaks jookseb?"

Olulised küsimused

Tõde võib olla valus kuulata, aga kas tõe rääkimise eest tu­leks kedagi hukka mõista? Isikli­kult pooldan ma just igati tõde ja tõe väljaütlemist.

Seetõttu olen ma ka nõus Siret Kotka mitme objektiivse et­teheitega vaimulikele ja kirikule tervikuna. Muu hulgas ütleb ta vaimulikele: "Kui palju on viimastel aastakümnetel laimatud ja mustatud Edgar Savisaart ja mina küll ei ole näinud, et mõni tuntud kirikutegelane oleks tei­nud ühegi avalduse tema kait­seks. Nad ei öelnud midagi isegi siis, kui Mart Laar tulistas Savisaare pilti" ning "Huvitav, et ki­rikul jätkub kaastunnet vaid ka­hele kõrgele riigitegelasele, pea­ministrile ja tema kaaskonna­le, kuid mitte neile kümnetele tu­handetele inimestele, kes täna ei tea, kuidas toita oma peret, kuidas selles riigis üldse edasi elada."

Esiteks on need olulised tähe­lepanekud meie ühiskonna jaoks tervikuna ning samuti kiriku jaoks, sest ühtpidi tõstatavad need küsimuse kiriku osast ühiskonnas ja teistpidi puudutavad ka kiriku õpetuslikke aluseid ning nende järgimist kiriku õpetus- ja teenimistöös.

Eespool öeldu on minu isiklik arusaam asjadest ja arvamus Eesti vabariigi kodanikuna ja ühe­na Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulikest.

Rahu ja päikest.